reisi viimane osa

nüüd juba veebruar käes ja mul reisimuljed ikka lõpetamata. enne jõule juba jõudsime koju ja võib öelda, et esimest korda minu reisimiste juures ei igatsenud ma keset reisi kodusolemisest ja sõites lennujaamast koju keset mustavat pimedust näis kõik nii kõle ja must. see tunne ei läinud sugugi koju sisseastudes üle, esimest korda vaatasin, et seinad nii tühjad ja ma istusin tükk aega tooli peal toas ringi vaadates ja möödunud neljale nädalale tagasi mõeldes, tundes end kui miski võõrkeha selles kohas ja hetkes. lõpuks otsustasin magama minna, asi pidi ju uue päevaga helgem tunduma ja tundus ka. oli asju, mida teha tahtsin ja mingi aja peale hakkas ka rõõm tekkima kodusolemisest.

miami beachil võtsime auto ja sõitsime sellega mandriosa kõige alumisse tippu, linnakesse key west. teekond kulges mööda sildu ja läbi väikeste saarekeste, vahepeal oli mõlemal pool teed ainult vesi, mehhiko laht paremat kätt ja ookean teisel pool. aga see kõik oli sillerdavalt rahulik, et ei olnud mühisevaid laineid, millest ta tõesti puudust tundsin. läänerannik oli mind ära rikkunud ja ma olin nõus sealt peale nii üürikest aega lahkuma ainult tingimusel, et idarannikul me läheme ka ookeani äärde.

key west oli selline järjekordne kuurortlinn, sinna jõudsime päikseloojangu ajaks ja parkisime auto hemingway maja kõrvale, sest meil polnud aimugi linnakeses kehtivast parkimiskorrast. aga see jooks päikseloojangut vaatama, see oli igat pingutust väärt, see oli imeilus.















peale päikseloojangut avastasime oma auto täiesti kinnipargituna teiste autode poolt ja otsustasime veel ringi käia ja sattusime kõige eripärasemale paraadile üldse, meie mõistes oli ühte pandud kõikvõimalikud eestis laulupeo, vabariigi aastapäeva jm auks korraldatavad paraadid. inimesed olid toolidega seda vaatama kogunenud, kõigil oli pühademeeleolu ja sooviti üksteisele lihtsalt häid pühi, loobiti komme nendest kostümeeritud autodest, majakestest, erinevate tegelaskujude - piraatidest jõuluvanadeni välja, puhkpilliorkestrite, tantsijate, võimlejate, tõeliselt klassikalistes vanades autodes istuvate tõeliselt klassikaliste vanapaaride poolt. esitati showsid, räägiti teepeal olevate inimestega juttu ja siis liiguti edasi. tõeline pidu ja pillerkaar.
key westis veetsime ka järgmine päev, jalutasime ringi ja nautisime.

edasi viis meid tee orlandosse, seal ootas meid tõeline paradiis hotelli näol. oma 6-7 ööd järjestikku ühes kohas viibida ja seda tõeliselt mugavas nö linnakus mitmete basseinide ja golfiväljakute vahel, see oli puhkus omaette. orlandot avastasin üksi, olime kolmekesi toas ja minu nüüd juba kaks kaaslast olid hommikust õhtuni anthony robbins koolitusel. ja tema koolitusele tahan ka mina ükspäev minna.

vaade akanst:
















orlando mulle meeldis, sisustasin oma päevi täpselt nii nagu hommikul tuju tuli. disneyworldi ei jõudnudki, seda ma kohalikele öelda ei julgenud, esimene päev, kui saabusime, siis küsisin, et mis teil siin veel vaadata on, siis vaadati mind kui kuutõbist ja vastus oli a la, et jah, eks meil ole siin veel midagi. aga käisin nasa keskuses, kinos, ühe päeva tegin muuseumipäeva - käisin väikesi enamasti ühemehe näitusi vaatamas ja sain igalpool äärmiselt toreda vastuvõtu osaliseks. siis iseenesele mõistetavalt vaatasin üle orlando kaks suuremat shoppamise keskust, reisilõpp juba lähenes ja kodustele oli vaja kingid ära osta. muidugi olin oma pool päeva veel raamatupoes ja teine pool päeva muusikapoes.
kogu asi lõppes suure hulga ülekilodega, lennuk läks meil jälle miamist, sellest me oleks küll minu arust peaaegu maha jäänud. arvestasime, et neli tundi peaks ok olema, et minek ju mööda kiirteed. aga see sõit ei läinud nii ladusalt, lisaks sai meil bensiin juba peaaegu täitsa otsa, nii et reisi viimane päev oli omajagu närviline juba. miamist londonisse, sealt berliini, siis riiga ja lõpuks tallinn, meil vedas, edasi lükkus alles kõige viimane reis, ootama pidime lendu tallinnasse, oleks see varem juhtunud, oleks tagasisõit veel pikemaks veninud.

see neli nädalat minu elust olid harivad, silmaringi laiendavad, huvitavad, õnnelikud - miski mida igapäevaselt oma elu elades ikka ei koge. tagasi minema olen valmis iga kell.